Soovin saada tasuta e-kokaraamatut:

Saad tasuta e-raamatu ja liitud Umami uudiskirjaga! Juba üle 25 000 liituja!

Kuidas tähistada Hiina uusaastat!

Kohe-kohe on algamas Hiina uusaasta. Sel korral siis kollase Maa-sea aasta! Mida hiinlased uus-aastal kindlasti söövad? Kuidas ise lihtsalt ja autentselt Maa-sea saabumist tähistada? Või soovid lihtsalt pisut rohkem põnevasse Hiina kööki piiluda? Kõigest sellest kohe juttu tulebki. 

Mis ei tohi hiinlaste uusaastalaualt kohe kindlasti puududa?

Hiinlastel on terve rida toite, mille söömine uusaastal pidavat õnne tooma. Ja kuna uueks aastaks on õnne kõigile tarvis, siis on laual kindlasti:

  1. kindlasti peab laual olema kala. Olenevalt sellest, millist õnne täpsemalt soovid, pead ka söödava kala sordi valima :).
  2. Hiina pelmeenid rikkuse jaoks.
  3. Hästi pikad nuudlid pikaealisuse jaoks.
  4. Kevadrullid ikka rikkuse jaoks.
  5. Kleepuva riisi koogid, et oleks edasminekut töös või tuleks rikkust majja.
  6. Magusad riisipallid perekonna heaks.
  7. Tsitrused – mandariinid või pomelod, ikka õnne jaoks
  8. Tavaliselt ka midagi linnulihast, et abielu ja pereõnne tagada (näiteks Pekingi part, mis on punast värvi ja see sümboliseerib õnne)

Hiina uusaastapidustused on ennekõike seotud perega. Kogu pere peab laua taga istuma ja isegi kui keegi tulla ei saa, kaetakse talle koht laua taga. Kuna uus aasta on aeg jätta maha vana ja alustada uuelt lehelt, siis kannavad hiinlased pidustustel ka uusi riideid. Eriti soositakse punaseid rõivaid, ikka hea õnne jaoks :). 

Soovid samuti midagi sobilikku Hiina uusaastalauale panna, aga mida?

Annan Sulle mõned lihtsad soovitused:

Proovi näiteks Seakülge Shanghai moodi (leia retsept SIIT), see on ka punast tooni, nagu uusaastal hea õnne jaoks kombeks.  (Mõned inimesed leiavad oma ebausu tõttu, et sea-aasta saabumisel ei peaks laual olema sealiha. Sellisel puhul sobib hästi ka ahjukana või -part)

Või valmista neid lihtsaid seesaminuudleid (retsepti saad SIIT), et asendada hiiglamapikki pikaealisuse nuudleid uusaastalaual.

lihtsad seesaminuudlid

Või tee hoopis Sichuani baklažaani (vaata retsepti SIIN), mida on lihtne valmistada, aga mis on nii imeliselt maitsev, et seda lausa peab proovima 🙂 

sichuani baklazaan

Mida kujutab endast üldse Hiina köök?

Hiina köök erineb suuresti piirkonniti. Kui keegi ütleb, et talle maitseb Hiina köök, siis võib arvata, et ta mõtleb sellega, et lääneriikide “hiinakates” pakutav lähenemine erinevatele Aasia toitudele on talle meelepärane. Tõeliselt Hiina kööki tundev inimene mainiks arvatavasti, et talle on meelepärane Sichuani tuimestav vürtsikus või Shandongi köögi soolakad mereanniroad. 

Üks levinud eksiarvamus on ka see, et Hiina köök on vürtsikas. Tegelikult on nö vürtsikaid piirkonnakööke Hiinas kaks (mis ei tähenda, et mujal ei leiduks vürtsikaid roogasid, aga mujal ei saa piirkonnakööki vürtsikusega iseloomustada) – Sichuani köök, kus kasutatakse nii tšillisid kui kuulsa tuimestava efekti saavutamiseks Sichuani pipart, ning Hunani köök, kus kasutatakse lahke käega tšillisid ja seetõttu on see isegi tulisem kui Sichuani köök. Need mõlemad piirkonnad asuvad siis Hiina keskosas. Nagu juba mainitud, siis põhjas mere ääres asuv Shandong on kuulus oma soolaste roogade ja mereannitoitude poolest. Lõunas valitseb Kantoni köök (Hong Kong asub samuti siin), mis on kerge ja magusapoolne. Sarnaselt võib iseloomustada ka Shanghaid ümbritsevate alade kööke. Minu jaoks isiklikult on näiteks Kantoni köök kõige igavam Hiina köökidest, kõik maitsed on puhtad ja värsked, aga minu meelest on maitset liiga vähe ja domineeriv magusus on võõras. Idapool, Fujiani, Anhui ja Shanxi köökides valitseb jällegi hapu ning mägedest leitavate iseloomulike koostisainete kasutamine. Viimasest on pärit ka maailmakuulus Hiina must äädikas, millega maitsestatakse paljusid sealseid roogasid. Aga see oli nüüd tõepoolest üldistatud ja lihtsustatud kirjeldus nii mitmekülgsest nähtusest nagu Hiina köök. Vabandan juba ette kõigi Hiina köögi korüfeede ees :).

Aga Hiina köögi eripärad sellega ei piirdu. Üks huvitav asi minu jaoks on see, et Hiina köök käib alati käsikäes Hiina meditsiiniga. Iga hiinlane teab juba maast madalast, mida süüa siis kui nohu kimbutab või kui ilm muutub. Mäletan, kuidas Hong Kongis ühes peres elades kuulsin iga toidu juurde väikest ülevaadet, miks see toit just sel hetkel kasulik süüa oli. Kui nüüd uuesti neid piirkondi ja nende kööke vaadelda, siis saab ka siin paralleele tõmmata toidu eripärade ja piirkonna eripärade vahel üldisemalt. Näiteks, tuline toit usutakse aitavat, kui on vaja sisemist niiskust või külma kehas vähendada. Mõni ime siis, et tšillisid kasutavad oma köögis just jahedate niiskete piirkondade inimesed. Samamoodi on Hiina meditsiinis olemas põhjendused hapu, magusa, soolase, mõru jm toidu söömise kasulikkuse kohta. 

Üle Hiina peetakse oluliseks nii toidu maitset (hiinlased usuvad, et isegi toidu lõikamise tehnikal on oluline osa selles, kuidas toit hiljem maitseb), välimust (näiteks värvusel on tähtis roll) ja ka kontsistents (hinnatakse ka näiteks toidu siidisust, vetruvust, krõmpsuvust jne). Pean tunnistama, et olen kunagi sattunud Pekingis restorani, kus kohalikud tellisid tõeliseid delikatesse ja nende poolt just tekstuuri tõttu eriti kõrgelt hinnatud väga kallihinnalised toidud olid meile ülimalt rasked isegi alla neelata ja on senimaani ühed hirmsamad kogemused, mis mul proovitud toitudega seoses meeles on. Nendeks oli üks suur seen, mida oli ääretult raske läbi närida ning ebameeldivalt krõmpsuv merikurk. Minu meelest on see ilmne näide selle kohta, kui arenenud on hiinlastel võime hinnata erinevaid tekstuure toidu juures ja kui lapsekingades on see võime lääneinimeste puhul.

Kui aga lihtsalt vaadata, mille poolest Hiina köök läänemaailma lähenemisest erineb, siis võib samuti välja tuua mõned põnevad näited. Näiteks, Hiina köögis ei kasutata ahju. Hiina köögis on küll mitmeid röstitud toite, kõige kuulsam neist vast Pekingi part, aga neid ei valmistata ahjus vaid röstitakse lahtise tule kohal. 

Samas on Hiina köögis väga levinud toidu aurutamine, mida läänemaailmas traditsiooniliselt siiski võrdlemisi vähe kasutatakse. Lisaks on levinud kiire kõrgel temperatuuril praadimine, sügavpraadimine, pošeerimine, moorimine… nagu näha, on Hiina köögis kasutatav valmistusviis ja -temperatuur äärmiselt oluline. 

Veel iseloomustab Hiina kööki see, et kasutusel ei ole piimatooteid. Selle asemel kasutatakse erinevaid sojasaaduseid nagu näiteks tofu, mida on samuti väga erinevaid variante. 

Kui läänemaailmas süüakse liha ja kala suurtes kogustes, siis paljudes Hiina piirkondades kasutatakse traditsiooniliselt liha pigem maitseainena, väikses koguses, et anda maitset roale, mille põhiosa moodustab köögiviljad, riis, nuudlid vms. See ei kehti muidugi uhkete Hiina bankettide kohta, mis on tõelised gastronoomilised pidusöögid. 

Hiinas on kombeks, et laua peale tellitakse hulk roogasid, millest kõik lauasviibijad võivad enda individuaalsele taldrikule tõsta. Kõik road on jagamiseks, mitte nagu läänemaailmas, kus enamasti igaüks tellib endale menüüst meelepärase roa.

Minu lemmik osa Hiina köögist – Sichuani kokakunst

Miks ma armastan Sichuani kööki – kindlasti tänu selle maitserohkusele ja vürtsikusele, millele lisandub see nii paljudest maitsenüanssidest koosnev Sichuani pipra maitse. See on maitsemeeltele tõeline rännak! 🙂 Esimest korda saime seda tunda kui üks kohalik pere meid Guangzhous Sichuani restorani kutsus. Siis ma veel Sichuani pipart ei tundnud ja ei saanud aru, mis salajane asi see oli, mis meie supi nii eriliselt maitsvaks ja põnevaks tegi. Sellest köögist arusaamiseks soovitan lugeda ka eesti keelde tõlgitud Fuchsia Dunlopi raamatut “Haiuim ja sichuani pipar”.

Kui aga päris aus olla, siis olen oma Hiinaga kohapeal tutvumisega alles algusjärgus, olen veetnud üksjagu aega Hong Kongis, olen käinud Pekingis ja Guangzhous. Ilmselgelt valiksin järgmiseks sihtkohaks võimaluse korral ikka sellesama Sichuani. Hong Kongis veendusin, et Kantoni köök pole minu lemmik ja sain oma suureks üllatuseks teada, et hiinlased tõepoolest söövad tihtipeale kiirnuudleid. Kusjuured ka neesamad hiinlased, kes enamasti pööravad toidu maitsele ja tervislikkusele tähelepanu. 

Sealsamas tutvusin ka hotpot´iga, mis on üks eriti äge viis seltskonnaga koos ümber laua süüa. Hotpot käib nii, et keset lauda pannakse suur pott keeva puljongiga. Lauale asetatakse liuad õhukeste lihaviilude, mereandide, köögiviljade, tofu, seente ja muu maitsvaga. Igaüks tõstab meelepärased asjad pujongisse küpsema ning maitsestuma, seejärel tõstab need oma taldrikule ja sööb ära. Tihtipeale pakutakse hotpoti juurde ka riisi ning erinevaid maitseaineid, ürte jm. Hotpoti söömisel tuleb olla väga tähelepanelik, et oma isiklike pulkadega ei sorgitaks laua keskel keevat ühist supipotti. Selleks on laual eraldi suured pulgad.

Üks asi, mida Guangzhous kogesime, oli see, et on hiiglama hea, kui Sul on võimalus Hiinas ringi liikuda koos mõne kohalikuga. Esiteks seetõttu, et inglise keelega pole tõepoolest suurt midagi peale hakata ja tavaline käed-jalad-miimika-žestid ka väga ei aita, kuna kultuurierinevustest tulenev arusaam ja loogika on nii erinevad, et neist ei saada lihtsalt aru. Teiseks aga seetõttu, et kuna toit on hiinlastele nii oluline, siis teab iga hiinlane, kus on parimad kohad sööma minemiseks. Ja need on tavaliselt just need, kus nii menüü kui teenindajad on 100% hiinakeelsed!

Imelist Maa-sea aastat teile soovides,

allkiri

juta ring 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga