Bordeaux ja canneléd

Seekord kutsun Sind endaga reisile, Prantsusmaale Bordeaux´sse. Bordeaux on eelkõige tuntud kui maailma parimaid ja rikkalikumaid veinipiirkondi, aga lisaks veinidele on ka sealne toidulaud tõeline gurmaani unistus. Kõige selle pärast oli Bordeaux meil juba ammu sihikul ja ootas oma aega. Postitusest leiad ka kuulsate Bordeaux küpsetiste ehk cannelé´te retsepti. Need on minu täielikud lemmikud!

PS! Küpsetushuviliste vahel loosime cannelé-katsetuste jaoks postituse lõpus välja eriti kvaliteetseid Bourboni vanillikaunu Madagaskarilt. 

Kui oma aastasel ümbermaailmareisil elasime enamasti peredes tänu Couchsurfingule, siis viimasel ajal oleme enda jaoks avastanud AirBNB. Asi on selles, et Couchsurfingu puhul oled oma vastuvõtjate külaline, sa saad täielikult küll osa kohalikust kultuurist ja elad elusse kõige paremini sisse, aga pead selle eest nö tasuma oma ajaga, kiirustama päeval koju, et pererahvaga aega veeta ja juttu ajada näiteks. Mis on kõik super ja huvitav ja äge, kui Sul on käsil pikk reis ja aega jalaga segada. Lühikeste reiside puhul on minu meeles aga AirBNB süsteem parem – Sa küll maksad oma ööbimise eest (Couchsurfing on tasuta), aga oled ise täielikult oma aja peremees ja saad samas ikkagi elada nagu kohalik, mitte nagu turist. Maksad oma ööbimise kinni rahaga, mitte ajaga. 

Pariisis leidsime endale korteri Montparnasse´il. Meil puudus igasugune plaan seekord tegeleda Pariisis vaatamisväärsustega. Oleme seal varem mitu korda käinud ja kohustuslikud Seine, Eiffel, Louvre, Montmartre, Champs Elysee jt on läbitud. Seekord olime Pariisis vaid ühe öö ja nautisime kogu selle aja täie rauaga oma mõnusat kodukanti. See oli nagu raamatust, väiksed tänavad, ääristatud boulangerie´de, charcuterie´de, puuviljapoodide ja kohvikutega. Juba see mõte, et ma sügisel, kui Eestis on sombune ja tuuline, astun hommikul õhukestes riietes päikselisele tänavale ja toon nurga pealt värskemast värskemaid croissante ja šokolaadisaiu (pain au chocolat), on minu meelest täielik kaif. Õhtuks käisime ühest väiksest poest teise, ostsime Kreeka poekesest kalmaari salatit, anšooviseid ja oliive, lihapoodniku käest Bayonne´i sinki ja kuivatatud vorsti, puuviljamüüjalt lihatomatit, korteriomanik Guillaume oli meie jaoks külmkappi jätnud jaheda rosé… Ilus elu!

Sõitsime esmakordselt TGV- ga, mis on siis kiirrong, mis võtab 300km/h kiiruse sisse. See on suhteliselt mugav viis Prantsusmaa ühest otsast teise sõitmiseks. Nt Bordeaux´sse on maad ligi 600kg ja rong sõidab sinna veidi üle 3h. Tagasitulekuks olime juba nii palju targad, et võtsime endale piknikukraami kaasa ja sõit läks eriti libedalt. Terve Prantsusmaa on täis PAULi nimelisi kohvikuid, mis on esindatud ka igas rongijaamas ja sealt saime salati, magustoidu, muidugi baguette´i ehk pika saia ja kohvris oli Bordeaux´st kaasa haaratud punane vein. Rongipiknik missugune. 

Bordeaux´s elasime praktiliselt kesklinnas, kus madame Adeline ja tema pere andsid meile osa oma hiiglaslikust majast. Linna oli küll vaid väike jalutuskäik, aga auto parkimisega on selles linnas tõsiseid probleeme. Nagu liikluses autoga edasi liikumisegagi. See on lihtsalt maailma kõige aeglasema liiklusega linn, midagi Bangkoki sarnast. Või noh, mitte päris nii hull, aga ühelt ilusalt alla miljoni elanikuga Lääne-Euroopa linnalt lihtsalt ei ootaks sellist venimist. Liikluse rahustamise projekt on seal korralikult ette võetud, kohe südamega. Nii et arvestage sellega, kui Bordeaux´sse satute.

Kui ma kuhugi reisin, siis mul on enamasti plaan, mida ma plaanin koha peal süüa. Bordeaux kandis on nii, et praktiliselt igal külal on mingi oma saadus, mille poolest nad on eriti kuulsad. Mitte kaugelt Bordeaux´st tulevad Roqueforti juust, Sauterne, Cognac, Ageni ploomid, terve rida erinevaid veiselihasid, jäneseliha, erinevad linnulihad (pardid, tuvid, kanad…), nuumhane maks, cannele-koogikesed, Perigordi trühvlid, jõest angerjad, merest austrid, kalamari ja tuunikala, üks küla kasvatab eriti kuusaid tomateid, teine sibulaid jne jne jne. Kui kõige seda päriselt ära tahaks proovida, siis peaks kohapeal kohe mitu aastat veetma. Ühesõnaga, valik oli pehmeltöeldes muljetavaldav.

Esimesel päeval läksime kohe viinamarjaväljade ja -mõisate vahele ringi sõitma. Ausalt, ma pole varem kuskil näinud, et ühe korraga oleks pidevalt vaateväljas mitmeid ilusaid väikseid mõisaid, aga Bordeaux´s see nii on. Maandusime lõunasöögiks kohe Haut Lafitte mõisa kõrval olevas SLH ketti kuuluvas Les Sources de Caudalie spaahotellis. Caudalies kolasime veidi viinamarjaväljade vahel ringi ja nautisime täielikku ürgrahu, mis valitses selle hotelli aias. Hotellis asub muide ka veiniteraapial põhinev spaa, Caudalie vinotherapy spa, kus kõik hoolitsused põhinevad viinamarjade, viinamarja taime, koorte ja seemnete erinevatel raviomadustel.

Seal on olemas kahe Michelini tärniga restoran ja ka sama kööki ning peakokka kasutav bistroo La table du Lavoir, kus on igati paslik lõunatada, kui soovid elamust, aga ei soovi maksta selle eest terve päeva ja terve varandusega. Aperitiiviks tellisime kohalikku jooki Lillet, punast ja valget. Paugupealt, esimesest sõõmust, oli uus lemmik sündinud! Eelroaks võtsime tuura carpaccio (milline kergus) ja tomati-kitsejuustu tarte´i (milline maitsete harmoonia), pearoaks seepiatindi risoto grillitud seepiatega (ahh, ohkan senimaani, kui hea see oli) ja seakõhu confit kartulipüree ja ubadega (ei saanud kahjuks Eesti sealiha vastu, aga hea oli ikka), magusaks viigimarja tarte`i vanillijäätisega ja vanillijäätisega täidetud canneled, mis olid üle valatud sulatatud kvaliteetse tumeda šokolaadiga (täielik õndsus). Sõime Bordeaux´s küll foie gras´d, küll kohalikku parti ja veiseliha, aga see lõuna Caudalies ja austrid rannal (milleni varsti jõuan) olid kindlasti kulinaarses mõttes kogu reisi  kõrghetked.

Õhtul jõudsime veel UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse kantud väiksesse veinilinnakesse Saint Emilion, mis oli mõnevõrra pettumus. Tegemist on tõeliselt imearmsa linnakesega, mis kõrgub mäe küljel viinamarjaväljade vahel, aga kurvaks tegi see, et linn on absoluutselt turististunud. Tekkis selline tunne, et seal enam kohalikke ei elagi, iga meetri peal olid turistidele mõeldud veinipoed ja suveniiripoed. Just selliseid kohti, vaatamata sellele, et esialgu on tegu olnud tõelise pärliga, püüame reisides pigem vältida!

Muide, terve Bordeaux ja ümbritsevad väikelinnad on ilusat helebeeži ja helget tooni, kuna kivi, millest seal kõik ehitatud on, majad, sillutis ja isegi killustik, on seda värvi. Veel paari aastakümne eest oli aga tegu olnud tumehallide mornide linnadega (väljanägemise poolest), kuna ajalooliselt on sealkandis olnud palju tööstust ja hiiglaslikud sadamad, mis kõik oma mustuse õhku paiskasid ja see jäi krobelistele majapindadele pidama. Tänaseks on reostuse kogus vähenenud ja majaomanikud oma majad puhtaks küürinud (Adeline sõnul oli tegu kohutavalt raske füüsilise tööga) ja kõik on maheda valguse värvi.

Nagu ma juba mainisin, siis Bordeaux´st pärit cannele koogikesed on üldse vist ühed mu lemmikud. Kujutasin siis ette, et iga boulangerie letilt leiad terve rea eri suurusega karamelliseid koogikesi. Aga võta näpust. Cannele saamiseks peab otsima spetsiaalse koha, nt kuulsa Baillardran keti poekese, kus neid pealt krõbedaid ja seest kreemiseid-mahlakaid õndsuseid müüakse. Seega ei saanud ma sugugi oma isu täis süüa ja pean nüüd kodus tagasi olles ise neid juurde küpsetama. Mille vastu pole mul ka midagi, sest siis saan ma nad pildile ja teiega retsepti jagada. Algupäraselt valmistatakse canneleid vasest vormides, aga tänapäeval on saadaval ka silikonist vormid, millega tulevad samuti täiesti õiged asjad välja. Mul on endal kahes eri suuruses silikoonist vorme, seega on see asi kordi ära katsetatud. Praegu kiiruga otsides leidsin, et nt Suhkrukunstist saab vorme endale tellida ja Gastrolinkist ka ja kuskilt lugesin, et Apelsin müüb neid samuti. Minu silikonvormide puhul on nii, et minivormid töötavad eriti hästi, suured vormid ei tee oma tööd aga nii eeskujulikult. Maitse tuleb muidugi suurepärane, aga väljanägemine võiks korrektsem olla.

************************************************************* 

Les cannelés de Bordeaux

Vaja läheb:
*5 dl piima (kasutasin 3,8 %-list)
*30 gr võid
*125 gr nisujahu
*230 gr suhkrut
*2 muna
*2 munakollast
*1 vanillikaun
*1,5 spl rummi

Tee nii: aja piim keema, pane sisse pikkupidi poolitatud vanillikaun. Tõsta pott tulelt ja lase veidi seista. Sulata kuuma piima sees ka või. Klopi kausis kokku suhkur, munad ja jahu. Võta vanillikaun piimast välja ja kraabi vanilliseemned piima sisse. Lisa piim peene joana pidevalt segades suhkru-muna-jahu segule. Lisa rumm, sega kergelt läbi. Lase jahtuda. Kata tainas kaanega ja hoia külmkapis minimaalselt 12 h, aga veel parem kui 24h. Sega tainas läbi, täida vormid ca 3/4 osas taignaga. Küpseta 200 kraadi juures 60 minutit (minivormidega veidi vähem, suurte vormidega veidi rohkem), kuni koogid on pealt tumepruunid. Võta vormist välja, kui koogid on veel kuumad. Minule meeldivad kõige rohkem just pealt hästi tumedad ja krõbedad, seest mahlased canneled, aga canneled võib soovi korral jätta ka heledamaks. Sellisel juhul jääb sisu praktiliselt kreemiseks ja ei teki nii ilusaid auke sisse. Aga see on juba maitse asi.

*************************************************************

Käisime ära ka Cognaci linnas, kust on pärit see kõige õigem konjak (mis on siis kindlate reeglitejärgi valmistatud brandy). Nagu ma aru olen saanud, siis konjak sündis seetõttu, et taanlased käisid laevadega Bordeaux kandis veini järel, aga vein ei kannatanud meresõitu välja. Seetõttu hakati seda destilleerima eau de vie´ks, ja seejärel topelt destilleerima, et see paremini maitseks, sündiski konjak. Linn ise oli päris ilus, aga ei midagi erilist. Istusime peaväljakule maha, sõime lõunat ja võtsime lõpetuseks kummalegi klaasikese konjakit, et saasime öelda, et käisime Cognac´is konjakit joomas. Muide, lugesin just, et prantslased pole ise sugugi suured konjaki sõbrad, 80% konjakist eksporditakse hoopis Hiina. 

Laupäevahommikusel turul käisime ka. Oli ilus, nagu üks rikkalik päikseline laupäevane turupäev ikka, meelde jäid prisked viigimarjad, ananass-tomat! (miks ma küll prooviks ei ostnud, praegu ei saa kuidagi aru!) ja erinevatelt lilledelt korjatud meed, mis moodustasid uskumatult ilusa värvigamma. Aga toiduturust palju suurem oli selle külge kasvanud Hiina nänni turg, see jälle nii meeldejääv ei olnud. 

Vanalinn on Bordeaux´s suursugune, laiad läikivad kiviteed, heledad majad. Bordeaux´d kutsutakse ka Väike Pariis. Adeline ütles, et peagi kasvab Bordeaux rahvaarv miljonini, sest kuna TGV lubab mõne aatsa pärast nii kiiresti sõitma hakata, et rong jõuab Pariisist sinna 2 tunniga ( või oli see 2,5h), siis kolitakse järjest enam Bordeaux´sse elama, et siis Pariisis tööl käia. Adeline´i mees Thiery töötab samuti Pariisis ja käib nädalavahetuseti rongiga kodus. Garonne jõe äär on haljastatud ja avatud linnaelanikele sportimiseks ja vaba aja veetmiseks. Üks kuulus koht on vee peegel ehk Miroir d´eau, mis päeval ja sooja ilmaga võimaldab lastel ja lapsemeelsetel veeauru sees möllata, aga öösel peegeldab linna tulesid ja tekitab tunde, et inimesed kõnnivad vee peal. Madala veega “veepeegel” on 3450m2 suur. Rue Ste Catherine poetänav ‘Bordeaux´s on aga väidetavalt Euroopa pikim.  Ah jaa, Bordeaux katedraali katus on minu meelest vaatamisväärne, see nimelt on kividest laotud, aga nii, et kivide vahele on jäetud lille kujulised “aknad”, päris huvitav pitsiline tulemus. Ja Raekoda on kõige uhkem, mida me iial kuskil kohanud oleme. 

Bordeaux veinid olid tõesti head, ühtegi halba veini meil igatahes leida ei õnnestunud. Sai oli ka hea, aga ma sain totaalse saia üledoosi. Asi selles, et hommikusöögiks tuuakse boulangerie´st saiu, oma 4 sorti, igaüks mõnusa krõbeda koorega ja seest pehmemast pehmem. Mitu hommikut juba saia ja kohvi söönud-joonud, enam ei taha. Aga kui laua taha istud ja värsked lõhnavad saiad laual on ja mitte midagi muud pole, siis asud jälle oma saia kallale. Restoranide menüüdest oli võimatu leida suppe. Nii juhtus ka seda, et otsisime õhtusöögiks mõne koha, kus pakuti tom yumi, ramenit või pho´d, et kuidagi tasakaalustada kogu seda saia, mis sisse sai söödud. Päris naljakas kohe, et oled sellised gastronoomia paradiisis, aga otsid mööda ilma Aasia suppe taga.  

Bordeaux´st alla 100km kaugusel asub Arcachoni laht ja Cap Ferret, mis on tuntud esmajärjekorras oma austrikasvatuste poolest. Tõepoolest, laht on ääristatud pisikestest majakestest (cabane), kus toimub austrite kasvatamine (või noh, kasvavad nad ikka vees reaalselt), püük, müük ja vahel pakutakse neid kohe ka söögiks. Parim koht, kus austreid saada, sest teatavasti on austri puhul selle värskus eriti oluline. Mulle austrid meeldivad, seega ootasin seda lõunat väga. Ja sain tõelise elamuse. Leisime Arcachoni linna külje alt ühe ilusa sinise cabane´i, mida pidasid ühe perekonna mitu põlvkonda. Tööd jagus neil nii müügiputkasse (seal toimetas vanaema) kui ka kööki, sealt käis tööjaotus nii, et isa või vanaisa, ma ei saanud sotti, tiris kastides austreid vahebasseinist välja (sinna pannakse austrid peale püüki, et nad ikka elus oleks, kuni lauale jõudmiseni), ema koordineeris köögis vägesid ja tütred kandsid toidud lauda. Toidud, see tähendas kolmes eri suurused austreid, veel oli võimalik valida hiiglasuuri krevette, hiiglasuuri meretigusid ja väikseid karpe. Juurde sai veini, võid ja saia. Ja purgi sees kohalikku terriini sea- või linnulihast. Istumine oli väikeste puulaudade ümber viinamarjadest varju all, mere ääres, otse austribasseini kõrval. Maapind oli kaetud killustikuga, mis oli tehtud purustatud austri karpidest. Mõtlesime, et kui me juba sellises kohas oleme, siis võtame kohe kõige suuremad austrid. Need olid ikka hiiglaslikud. Maitse muidugi jumalik ja sobivus külma valge veiniga täiuslik, aga suurusega oli veidi raske harjuda. Õhtul kodus Adeline ja Thieryga rääkides tuli välja, et nemad võtavad alati kas väikseid või keskmisi, sest neid on kergem süüa :). 

Adeline  käis meile peale, et me KINDLASTI käiksime ära Pilat düünil, mis on Euroopa suurim liivadüün. Olime natuke kahtlevad kartuses, et tegemist on järjekordse turistimagnetiga. Tegelikkuses oli see täielik elamus! Pargid auto ära ja jalutad männimetsa vahel. No midagi sellist, nagu meil Pärnu kandis Kablis on. Ja järsku, out of nowhere, ilmub Sinu ette üüratu liivast mägi (kõrgust on sellel hiiglasel merepinnast lausa 110m). Düün asub otse metsa ja mere vahel, täiesti ebamaiselt ja ebaproportsionaalselt. Sellelt avanevad supervaated Cap Ferretile ja metsadele ja merele. Inimesi oli, aga need olid sellised rõõmsameelsed inimesed, kes viitsisid veidi vaeva näha, et vaateid nautida. Ja sellelt düünilt alla jooksmine oli peaaegu nagu lendamine ja vahepeal pilve sisse vajumine. Sedasorti kaif, mida täiskasvanud inimesena endale just tihti ei luba. 

Koogile kirsi panemise eest (koogiks oli siis meie reis Bordeaux´sse) pean tänama Eia Uusi (või Uut, kuidas küll õigem oleks), kes kirjutas sellise lummava raamatu nagu Minu Prantsusmaa. Kui te kunagi Prantsusmaale lähete, võtke see raamat reisilektüüriks kaasa ja te ei kahetse. Mõni inimene lihtsalt oskab tabavalt ja liigutavalt kirjutada. Ja kui te Prantsusmaale ei lähe, võtke ikka see raamat ette, mõnus lugemine garanteeritud. 

***************************************************************

Küpsetamishuviliste ja maiasmokkade vahel loosime välja 3 tuubi eriti rammusate Bourboni vanillikaunadega!
Loosis osalemiseks kirjuta meile, millisesse küpsetisse või desserti Sa võidu korral oma vanillikauna paneksid!

***************************************************************

Mõnusat elu soovides,