Raamat Minu Bali

“Febry asub emaga koos kana jaoks bumbu’t ehk vürtside-ürtide segu tegema. Bumbu sisse läheb galangal, küüslauk, tšilli, kurkum, küünlapähkel, krevetipasta, laimilehed, must pipar, koriandriseemned ja seesamiseemned. Sellest tehakse kiviuhmris ühtlane pasta. Mõne aja pärast saabub rolleril perepoeg, ühes käes elus kirju kana pea alaspidi rippumas. Teeme temast juba pilti, kui tõuseb kõva kisa ja naised hakkavad kätega vehkides poisiga õiendama. Tuleb välja, et sellisest värvilisest kanast tehakse kanakarrit, aga mitte ayam betutu’t. Mis siis ikka, poiss võtab kana jälle kaasa ja kaob rolleril. Mõne aja pärast on ta tagasi, käe otsas valge kana, millega naised rahule jäävad.”

jätkub raamatus

“Supp kuah on aga isegi nii seikluslikele sööjatele kui meie Henriga liig mis liig. Asi on selles, et selle valmistamiseks segatakse kokku poolküps aurutatud sealiha, hakitud süda, maitseaineid ja -pastasid ja kõige selle peale valatakse külm mineraalvesi. Ei mingit keetmist. Suures pesukausis segatav pruun külm vedelik hulpivate tükikestega ei ole üldse isuäratav. Kaugel sellest. See näeb pigem välja nagu midagi sellist nagu vaatepilt, mis avaneb tualetipotis, kui sind on äsja tabanud väljakannatamatu iiveldus. Selline pruunjas vedelik selles hulpivate äratundmatute tükkidega. Aga pigistame silmad kinni ja proovime supi ära.”

jätkub raamatus

“Uluwatu rannas istub üks ahvike oma saagiga maja katuse kõige kõrgemas tipus. Ta on rannalt leidnud naisterahva ridiküli ja sorteerib nüüd katuseharjal mõnuga selle sisu. Võtmekimp on tal juba hambus, et kätega mõnus kotis sobrada oleks. Huvitav, kas naisterahvas ujumast tulles arvab, et tema käekott on varaste saagiks läinud, ja teeb ka politseile avalduse… Uluwatu templis istub aga keegi daam mõnusalt pargipingil, üks jalg üle teise. Ajab abikaasaga juttu. Silmapilk ja õhus kõlkunud jala otsast on plätu läinud. Templi aiamüüril istub priske isane ahv ja kasutab plätust hammustatud tükki nätsuna.”

jätkub raamatus

“Peale pisikest ampsu asumegi allamäge teele. Ma pole üldse mingi jalgrattur, kui aus olla, aga mind õnnistatakse heajooksulise rattaga ja mitu nädalat rolleri seljas on mind samuti kaherattalistega suuremaks sõbraks teinud. Sõit on lihtsalt imeline, läbi džungli, bambusesalude, riisipõldude, külakeskuste, mööda heinakasvanud kukevõitlusareenist ja templitest, koolivormis lapsed tulevad koolist ja hõiguvad võidu „Hello!“. Sõidame läbi märja heina, suvesoojuse ja plumeeriaõite lõhna, vahelduseks viskab külade vahel sekka rollerivingu ja praetud küüslaugu pahvakuid. Tuul jahutab mõnusalt nahka, mis keskpäevale lähenedes aina enam lauspäikese käes praadima kipub.”

jätkub raamatus

“Jooga ja meditatsioon on kaks asja, mis käivad igal juhul Ubudi juurde. Nappides joogariietes pruuniks päevitunud inimesed, rullis joogamatid õlal rippumas, on siin valdav kontingent. Väiksematel ja vaiksematel tänavatel kõndimine on siin iseenesest nagu meditatsioon – loodushäälte vahelt kostub meditatiivseid gongihelisid, ukselävedelt tõuseb viirukisuitsu. Linn on täis joogakeskuseid, meditatsiooni, ekstaatilise tantsu, kakaotseremooniate, helirännakute kohti ning tervisetoidu mekasid. Tuleb vaid testida ja leia endale sobivaim.”

jätkub raamatus

“Oma esimesed rolleriristsed sain kätte aastate eest, kui esimest korda Balile talvituma tulime. Kuni Emmy sünnini oli mul õnnestunud rolleri juhtimisest hoiduda, kuna mahtusime kolmekesi – Henri, Mann ja mina – ühele rattale ära. Nüüd oli Emmy kolmene ja mul ei jäänud midagi muud üle, kui oma hirmudega silmitsi seista. Päev peale Balile jõudmist leidsime kodust mitte kuigi kaugelt väga hea rolleripakkumise, kõigest kaks eurot päevas, mis tähendas muidugi, et tehing tuleb nüüd ja kohe ära teha. Mõtlesin, et ümber nurga suudan sellega ikka veereda, et siis kodu juures natuke harjutada, enne kui koos tuhandete rolleri seljas sündinud kohalikega pöörasesse liiklusesse sukeldun.

Müüja näitas nii muuseas, „Näe, siit käib käima, siin on gaas ja siin pidur!“ ja „Head aega!“. Tegin asjaliku näo pähe, ei saanud müüjale ju saladust avaldada, et ma ei oska rolleriga kohe üldse sõita. Muidu ta oma vara meile tõenäoliselt usaldanud poleks. Pöörasime nina kodu poole, sain käte värisedes kohalt minema ja läksin liiklusvooluga kaasa.”

jätkub raamatus